Ma avastasin, et Barcelona põhipreilidel on olnud kõike muud teha kui blogi kirjutada. Andestamatu. Ausalt me toome teile ühe meerummi kogu selle hingepiina valmistamise eest. Kuna viimasest sissekandest on liiga palju aega möödas, siis ma räägin lühidalt mis vahepeal toimps. Jaja, raske, ma tean.

’ Kerstin käis Zaragozas. Ta veel kirjutab sellest. Me teame et see on raske, aga ta püüab.
‘ Mina käisin samal ajal Kristiina ja Hectoriga väljas, lühendasin oma uneaja 4le tunnile, nägin seda päris õiget Hispaania pidu ja omadasin suuremal hulgal sõnavara. Mitte just seda kõige viisakamat. Nüüd on vahepeal väga raske ennast tagasi hoida, aga ma püüan.
‘ Ma avastasin enda jaoks beach-partyd. Ehk siis, vahepeal ei tundu elu nii raske, kui oktoobri lõpus on rannas live DJ ja ööläbi saab tantsida, mohiitosid ja kõike mis veel pähe tuleb. Aga pärast koju minna on raske. Väga raske.
‘ Badalona on lähemal kui arvata oskasime. Kristiinaga käisime üks õhtu jalutamas. Tagasi jõudsime kell 3 öösel. Vahepeal näitas mingi suur silt “centre ciutati”. Just sinnapoole kuhu ta poleks pidanud näitama. Irvitasime omavahel, et jaja, kõndisime raudselt Badalonasse välja. Koju jõudes olid jalad propellerid ja kaarti vaadates sai selgeks, et oli jah raisk Badalona. Lõpus oli ikka täitsa raske kõndida.
‘ Järgmine hommik kell 10.30 läksime roniga Gironasse. Väga raske oli tõusta:D
‘ Eile oli rannapäev, täna jäi kool ära aga randa ei viicinud minna. Raske on targaks saada kui loeng ära jääb ju.
‘ Kui istuda Placa Catalunyal, ehk siis Barca kesklinnas pargis, siis õhtul või juhtuda ( 101% kindel et juhtub ka, meie kogemuste põhjal) et tšurkad tulevad sulle igasugust nänni pakkuma. “Cervesa! Samosas? Cervesa? Beer?” ja kui sa sellele ei reaeeri, siis vaadatakse sulle mureliku näoga otsa ja küsitakse “ hashish, cocain??”. Kõige lihtsam on vastata “ No no, gracias, solo GHB” Seda neil ei ole. Narkaritel ikka väga raske elu.
‘ Kerstinil käisid mõned sõpsud Barcas. Ta kirjutab sellest. Vist.
‘ Üleeile läksime Kerstiniga kooli. Õppejõud olid otsustanud, et kool jääb ära. Mańana ehk.

Mõnõush:

‘ Latte taga flamencot vaadata
‘ Õhtused mohiitod rannas
‘ Hommikune kohvi ja valge šokolaad
‘ Need kesköised veinitiirud

Mida teha kui päev otsa sajab:

‘ Kill the rain with morning coffee!
‘ Vaata terve hommik multikaid ja söö kohvi kõrvale vahvleid. Lihtsalt raske.
’ Skip school. No väga raske on tund aega läbimärjana koolis istuda.
‘ Mossita natuke.
‘ Mossita natuke veel.
‘ Avasta et kohvi on otsas ja lippa läbi paduka uue kohvi järgi.
‘ Kirjuta sõbrannadele, vahelduse mõttes nii 2lk hispaania keeles.
‘ Omanda mõned uued neuroosid.
‘ Õpi natuke
‘ Tee veel kohvi
‘ Kiusa toanaabreid lollakate MSNi tekstidega

' Söö šokolaadi

' Lõpetuseks mõtle, et tegelikult on mujal hullem.

H.

Meie raskest elust

Täna on siis see päev kui Barcelona põhipreilid istuvad vaikselt kodus ja kõigutavad kohvikruusi taga jalga. Samas on esimest korda ka päev kus ei ole võimalustki mööda vaadata faktist, et me oleme Hispaanias. Kuna külalised on nüüdseks koju tagasi läinud, tuleb tunnistada, et pühapäevad ristitakse jalakõigutamispäevadeks. Lühidalt siis … kõik on kinni. Nii Barcelona suurimad kaubanduskeskused kui ka farmaciad. Kõik. Ühesõnaga, no shopping today. kui unustasid eile poest süüa osta siis...ise oled loll:) On pühapäev. Mitte et mul selle vastu oleks midagi. Hommikul kell 11 tõusta ja rõdu peal päikese käes kohvi juua ei käi just maailama ebameeldivamate asjade hulka. Aga jah, raske on, väga raske on kui nii mõnus on. Päike ja meri ja soe ilm on saatanast.

Kas nüüd tekkis küsimus, et kuidas kõikvõimsad preilid end uues kodus tunnevad? Välja hakkavad lööma enesehävituslikud kalduvused. Mõlemal on köha ja nohu sest me saime üks õhtu vihma. Homseks leppisime siiski kokku, et teeme enne kooli rannahommiku. Ma usun ka et meretuul teeb tervisele head. Me oleme kohaliku mentaliteedi juba päris korralikult üle võtnud. Kaardid on kuskile kapipõhja peidetud. Lämmatava rannailmaga on meil soe. Tavalise sooja olmaga viriseme me et on kole jube ja külm. Las Ramblasel mõnitame kõva häälega turiste ja muid töllerdisi (esimesed on äratuntavad sellega et kannavad nii külma ilmaga (koguni 24 kraadi, irw) lühikesi pükse ja lühikeste käistea pluusi) teised on äratuntavad sellega, et sa oled sunnitud neile alatasa otsa koperdama. Jumalik. Kuigi jah, keset turiste ja töllerdisi on ikka kohutavalt raske olla. Kohutavalt raske!

Lisainfoks veel niipalju, et kui sa kõnnid ühel ilusal hommikul ( barcelona kohta on kell 8.30 obviously liiiiiga vara) mööda Las Ramblast kooli poole oma kõige nunnuma välimuse (mis nii vara hommikul võimalik on) ja kõige siirama ilmega üldse (don’t touch me i’ll bite) siis on täitsa võimalik (päris kindel kohe) et sa saad heita pilgu Barcelona ühele subkultuurile (hommikused töllerdised ja perverdid). Ühesõnaga, see kuhu ma oma jutuga jõuda tahtsin oli see, et on täitsa võimalik, et hommikul kooli kõndides hakkab sind keegi jälitama ja mingi hetk katsub tagumikust. Hea kui asi ainult katsuisega piirdub. Mul oli seda näiteks Kerstini peal väga põnev jälgida. Jah, väga väga raske on kui koguaeg on nii lõbus.

Kohalikud on iseenesest väga sõbralikud. Kui ära harjuda sellega, et teatud isendid on ülisõbralikud ja tänaval on targem kõrvaklappidega käia. Peale mõnusa mańana mentaliteedi viitsivad nad lihtsalt lambist korraldada u 20le inimesele õhtusöögi. Lihtsalt niisama. Peale selle ei julge nad üksinda õudusfilme vaadata. Kohalikud chicad pidid olema muy complicadad. Raske. Pole sõnu. Lihtalt raske.

Kuna praktiliselt kohe kui me Barcasse jõudsime ja endale lõpuks kodu saime, tulid meile külalised, ei ole meil olnud mõningaid asju mainida. Mina tahaks omaltpoolt jagada ka õpetussõnu.

1. Esimese asjana tahaks tänada meie lennuki kaptenit härra Gagarinit, et ta meid turvaliselt Barcelonasse lennutas. Niisis, Juri, aitäh. (püüdke ette kujutada lennukis valitsenud emotsioone kui tuli välja et piloodi nimi reaalselt oligi Juri Gagarin. Ma võiks 2 liitri sangria peale kihla vedada et irvitamine oli igale poole kuulda). Väga raske on elada nii igava nimega nagu endal.
2. Teiseks on meil Kerstiniga kindel plaan anda välja paar käsiraamatut (teemadest on juttu hiljem allpool) uigi jah, kirjutamine on ikka väga raske.
3. Me elame gay districtis. See on väga raske:D
4. Poes on valida umbes 50 piima vahel. Täna leidsime selle mis lõhnab ja enamvähem maitseb nagu piim. 2.40 euri. Mine osta piima, tead kuhu raha läheb:)
5. Helen: (teed juhatades) "Ühele poole lähevad numbrid väiksemaks, teisele poole suuremaks. Mine sinnapoole kuhu numbrid väiksemaks lähvad" Kait: " Õu, kuule aga siin lähevad numbrid mõlemale poole suuremaks" Ma kontrollisin, majanumbrid ei lähe mõlemale poole suuremaks ka siis kui neid sundida:D

Õpetussõnad ja tõdemused:

1. Everybody makes mistakes. The trick is to make mistakes when nobody is watching. Sulatõsi. Esimesel õhtul kui me oma uude kodusse sisse kolisime suutsime me pliidi klaasist kaase miljoniks tükiks õhku lasta. Kedagi polnud peale meie kodus. Seega, me suudame perfektselt järgida esimest õpetussõna meie järjest kasvavas listis. Kasvab aga raskustega.


2. Inimesed ei saa midagi omada, kui nad ei too selle jaoks ohvrit. Vastu peab andma midagi, millel oleks sama väärtus. See on võrdse vahetuse põhimõte alkeemias. Tõdemus millele vastuvaielda ei ole mõtet. Me teame sellest liiga palju. Ühesõnaga, vaata mispidi tahad. Ideaalse õhtu jaoks hea toidu ja klaasi veiniga (kanarisotto tomati-fetasalatiga) pead sa ohverdama midagi võrdväärset. Käesoleval juhul siis…pliidi kaase. Või kui teistpidi asjale läheneda siis…tahad pliidi õhku lasta, siis ole valmis ohverdama paras ports närvirakke, tervet mõistust ja südamerahu seniajani kui landlady mini päev läbi hüppab. Ja peale selle ole veel valmis ka selgitama kuidas see õnnestus. Väga raske oli tõsise näoga selgitada samal ajal kui ise irvitad.

3. Me olemegi kohal. Alati ja igal pool ollakse kohal. Aeg on eelarvamus. See ongi elu saladus. Ainult et seda ei teata. Alati püütakse kuhugi jõuda. Selle põhitõe esimese poole on hispaanlased perfektselt omandanud. Alati on mańana (homme). Meie eestlastena püüdsime alati kuhugi jõuda, kooli ja stuff u know. Kooli mõnipäev ei ole sest on fiesta, kool on mańana. Töömees tuleb pliiti parandama mańana. Panka saad minna mańana. Tööloa saad kätte mańana. Aga pole hullu, mańanat oodates võib ju aja sisustada fiestaga. Kui enam ei viitsi on alati võimalik sisustada vaba aeg bürokraatiaga. Bürokraatiaga siin hakkama saada on kuuldu järgi väga raske.

Viimased 20 ööpäeva on olnud (väga rasked) enamvähem hullumeelsed.
*Need sisaldavad:
*Meeletut rahakulu.
*Meeletut ringijooksmist.
*Üks õhkulastud pliidikaas. (muy bien hecho!)
*Mitmeid mitmeid külalisi.
*Palju veini (et kohalikku elusse sisse sulanduda).
*Ääretult palju perverte.
*Ääretult palju soovimist et ma oleksin kusagil mujal mitte loengus ( tundub et kui loengud reaalselt toimuvad siis on asi kohati päris karm)
*Palju väikeseid kohvijoomisi mõnusates kohalikes kohvikutes.
*Hetkel ka kooli jaoks väikeses koguses hardcore tõlkepornot.
*Palju palju palju homemade pannkooke!

Varsti varsti jälle.

Ma soovitaks teil lugemisest puhata ja mitte kodus passida vaid välja sooja päikese kätte minna;)

Ah õige, teil ei ole ju seal päikest:D

Siiralt teie,

H.

Disko!

Selle nädala kolmapäeval läheme kolmandat korda Erasmuse peole, mida võib võrrelda Tartu kolmapäevaste retro groovidega. Ühesõnaga väga rahvusvaheline seltskond on ennast eriti laua alla joonud. Esimene erasmuse pidu toimus meil Fellinis, mis asub La Rambla tänaval. Sinna me läksime Heleniga kahekesi. Ja ütleme nii, et peale seda pidu me enam kaks päeva ei võtnud alkoholi suu sissegi. Need joogid, mis seal kokku keeratakse on ikka täiesti tase omaette. Lihtsast rummikoolast saab seal korraga klaasitäis rummi millele pannakse tilk koolat värvks peale. Ülejäänud koola antakse pudeliga kaasa. Joo peale kui tahad:)



Teisele peole tulid meie sõbrad Eestist ka: Anni, Maris, Kait, Märt ning landlady poeg Hector ka. Kuna sel nädalal oli Barcelonas pidustuste nädal, siis käisime õhtul katusel suurt ilutulestikku vaatamas, pealem ida startisimegi peole. Pidu toimus ühes Barcelona vanimas ööklubis Les Enfants, mis on tegelikult suht urgas koht, vaatamata oma päris fancyle nimele. Aga seekord oli meil Heleniga eesmärk, et peame saama mingite normaalsete hispaanlastega tuttavaks. Kõndisime siis rahva seas ja rääkisime üksteisega juttu ja järsku peatavad meid kaks kutti, kes küsivad puhtas eesti keeles: "oooo te olete ka Eestist". Tuli välja, et tüübid õpivad TTÜs ja tulid Erasmusega aastaks Barcelonasse elama. No nii palju siis meie plaanist, et saame hispaanlastega tuttavaks. Tegelikult tutvusime ikka veel mingite itaallastega ja jagasime päris palju oma telefoni numbreid. Järgneval päeval tuli ka sõnumeid, millele me ei viitsinud vastata.

Kommentaar piltide juurde ka: esimesel pildil on Helen, Kerstin ja Egon (kes on ka Erasmusega Barcelonas, eestlane)
Teiselpildil on Maris, Hector, Kait, Kerstin ja Anni (vaatasime katusel ilutulestikku)
Kolmandal pildil Maris, Kait, Helen, Kerstin ja Anni (vaatasime ilutulestikku)
Neljandal pildil on mingi italiano, Helen, Anni ja Kerstin peol.
Viiendal pildil on ilutulestik.


Kuid seekordseks erasmuse peoks me valmistume ikka rohkem ette. Õpime juba agaralt diskoks kohustuslikku tantsusammu, mida soovitame ka kõigil teistel õppida.

http://www.youtube.com/watch?v=wZSwVJ-0Iiw

Meie uus kodu!

Täna on nii sitt ilm, et pole suurt midagi teha. Vihma sajab ehk siis ilmateate järgi on praegu õues heavy rain, mis seekord tõesti on ka nii. Tulime just koolist keeletestilt ja igavleme! Ei kujuta väga ette küll, et kuidas saab Hispaanias igavleda aga vot saab.
Kirjutame natuke oma uuest kodust siis ka. Nüüd siis oleme siin uues kodus mõned päevad elanud ja mulje on täitsa hea. Välja arvatud meie accident pliidiga, mille klaasist pealse me suutsime teisel õhtul õhku lasta. Aga other than that on kõik bueno!
3 esimest pilti on Heleni toast, mis on rõduga ja vaatega sisehoovi, kus on tohutu autoparkla. Seal toas on meil nö baarikapp ka ofkoors.
2 viimast pilti on Kerstini toast, mis on väiksem aga jube nunnu. Mõlemas toas saab voodid alt veel ühe voodi välja tõmmata, kuhu saab amigosid magama panna.
Korteris on kokku 5 tuba, neist 4 on magamistoad. Siin korteris elab veel meie landlord koos oma pojaga. Meil on enda vannituba, mis on meil täitsa kahepeale. Kõõk on ka suur ja igati varustatud. Ehk siis veinid mahuvad külmkappi korralikult ära ja veiniklaase on ka palju. Seega jah, oleme rahul.

Musidmusid

Jep, ja tänane kujunes mõnusamaks!

Kuigi me saime süüa alles kell pool kümme õhtul, päev otsa oli (ilmateate järgi) jahe ja heavy rain(tegelikult oli liia palav ja kolm tilka vett kuskil vä. öine äike), tänava peal ahistas meid n astmes 5 perverti ja üks La Rambla kloun...kolisime me lõpuks oma uude koju sisse;)!

Me olime vahepeal juba päris kindlad et meist saavad agulipifid vs kapipifid. Õnneks ei läinud ikka nii hullusti. Elame pm 10 minuti kaugusel Barca põhitänavast La Ramblast ehk siis...täiesti kesklinn:) Peale meie elab siin veel üks hispaania chico ja jutu järgi peaks vist üks chica ka olema. Siiamaani poel kumbagi eriti näinud. See eet on meil siin kaks koera. Pisikesed-pisikesed koeranähvitsad:) Me jõudsime Kerstiniga koos kolme päeva jooksul käia nii paljusid kortereid vaatamas, et kolmanda päeva õhtuks oli ikka masendus ukse taga. Miks? Keskmine Barca korter näeb välja nagu mahajäetud kääbikuurg:D!! Ausalt...kui kellelgi on aimu kui suured on näiteks Annelinna köögid siis...tehke mõttes see köök pooleks...toppige sinna kaks voodit, kaks kirjutuslauda, kaks kappi ja...proovige mõttes ümber pöörata;) Sellise kapikorteri eest küsitakse umbes sama hinda mida meie maksame oma kesklinna koha eest kus meil mõlemal on oma tuba, telks, nett jne. Kus siin loogika on? Ei olegi, vedamise asi;) Linnaeal orienteerume juba päris hästi. Viimases hädas piisab kiirest pilgust kaardile ja asi on enamvähem selge...vä need teatud kõrvaltänavad. Aga me lubame pühalikult et tulevikus teeme fotoreportaaze ka sealt:D

Hetkeolukord on siis selline, et läksime kohalikule mentaliteedile üle. Päeva alustame lõuna aeg, tähtsad asjad lükkame homsesse ja täpsus on kurjast(üks korteriomanikest vaatas meid nagu kahte tulnukat kui me helistasime talle et jääme 10 minutit hiljaks...siin on tavaks kohtumine kokku leppida üldiselt nii et...manana...paar tundi siia sinna:D) Autojuhilube mul õnneks ei ole. ei tee ka. Siin. Ei ole aimu ka kuidas suurem osa kohalikest need saanud on. Rooli istudes ilmneb neil alatasa mingisugune supreme nahaalsus ja olematu ohutunne, paljudel kahtlustan ka ajukäärude silenemist sest...ausalt see on jube kui 10 korda päevas on tunne et keegi tahab sust üle sõita :D:D Lühidalt öeldes...ridadest on suva, rohelisest tulest on suva, liiklusreeglitest...ooda...misasjad neeeed veel on:D?

Kool pidi algama 25 september, aga kuna 24 algab siin fiesta ja pidustused siis...obviously...kooli meil ei ole! Täna öösel pakime veel veidike asju lahti. Homme on preilidel rannapäev.

Alates järgmisest nädalast uued neuroosid. Not.

H.

Hola

Ma avastasin, et põhi blogi-boss pole siia veel kirjutanudki:) üleeile öösel istusime oma Ramblase hostelis, kolmekesi kuue inimese toas. Teemaks transvestiitidest mehed kellest sai lesbipaar, need kes ei suuda ära otsustada kes nad siis on( täielik raiskamine kõigi arvates), transvestiit with benefits jne. Suhteliselt samal teemal mainiks veel et Barcas liigeldes soovitaks vähemalt La Rambla juures püsida rahvarohketel tänavatel. Vastasel juhul avastad sa korraga ennast vaikse tänava asemel hoopis teistsugusest atosfäärist:D Eile olime ikka täielikud venivillemid. Meie "lähme linnapeale kortereid välja helistama" tiir kestis nii 7 tundi ja põhilise aja sellest olime Starbucksi terrassil ja tegelesime passimisega:) Igaljuhul...vaatamata sellele et me olime eilsest Erasmuse peost ikka väga väsinud, üle 20 kilo kohvreid 5 korruselt alla tassinud jne...suutsime me oma kõned ja asjad ikka ära teha. tundub et homne kujuneb veel "mõnusamaks":) Hommikul kohe linnapeale viimaseid kortereid üle vaatama ja siis peame otsustama. Seniks teile Las Ramblase living arti vaatamiseks.

H.

Esimesed päevad Barcelonas

Täna on neljapäev (18.09).
Oleme Barcelonas olnud nüüdseks neli päeva. Väljas on 26 kraadi sooja.
Barcelonasse tulime kolmekesi: Kerstin, Helen ja Helen Hanson, kes läheb edasi Zaragozasse.
Barcelonasse jõudes juba läks halvasti. Taksojuht viis meid valesse kohta, mingi tropp mees oli, kes ei saanud tänava nimedest mitte midagi aru. Unio tänava asemel viis meid Avino tänavale. Kordan veel, et eriline tropp oli. Lõpuks küsisime abi tänavalt ja leidsime oma hosteli üles. Meid paigutati apartmenti, mis oli suhteliselt kena. Maksame öö eest 21 eurot ja elame La Rambla tänaval ehk siis kesklinnas. Esimene õhtu tähistasime Helen H. sünnipäeva ühes restoranis. Tellisime Sangriat, nagu Hispaanias ikka. Jõime kõik ühe klaasi ja olime niidetud. Ei tea mis sinna sisse pandi, aga sellesse kohta enam ei lähe. Edasi jõime veini, mis on siinmail teatavasti väga odav ja hea.
Esimese päeva kohta veel üks märkus. Nimelt La Rambla tänaval on hästi palju neid maskeerunud inimesi, kes teenivad oma maskeeringutega raha. Ühesõnaga kõndisime tänaval ja järsku Kerstin pistis kisama täiest kõrist. Nii et inimesed ümber ehmatasid ka. Nimelt oli talle üks ahvi kostüümis mees ligi hiilinud ja sosistas kõrva BUUUU ja see on küll väga hirmus kui ei oska sellist asja oodata. Aga Kerstin ehmatas nii ära, et see oli lausa naljakas.
Esimene päev oli ühesõnaga nalja täis.
Teisel päeval hakkasime internetti otsima, kuna meil kõigil on läpakad ju kaasas. Otsisime siis wifit. Mõtleisme, et Starbucksis raudselt on. Ei olnud. Küsisime siis, et kus on tasuta wifi ja meile öeldi, et Mc Donaldsis on raudselt. Läksime sinna. Aga ikka nada. Otsisime veel ja ei leidnudki. Siis läskime oma hostelist küsima ja meile öeldi, et TERVELT kahes kohas on küll tasuta wifi olemas. Ja leidsimegi ühe kohviku, kus on tasuta nett ja kohv on ka supper I must say. Nii et kes otsib, see leiab.
Korteri otsimise seiklustest kirjutame hiljem, mis on veel omaette ooper.